Miks mu sees on viha, pettumus, äng kui T läheb kodust sõpradega välja midagi tegema. Täna on täpselt selline tunne, et järgneb mossiamise ralli. Korra mõtlesin saata sõnumi, et toredat õhtut...et pingutaks hea naine olemiseks...aga...arvestades mu varasemaid tantrume võib see mõnitamisena tunduda.

Miks? Kas mind häirib teadmatus, mida ta teeb? Ma ei mõista, miks ma nii tunnen? On see usaldamatus...kuigi mul ei ole põhjust nii tunda...

Mida teha? Koristada, leida muid tegevusi, mis aitavad emotsioone kontrollida, juhivad mõtteid kõrvale?

Suudan olla neutraalne. Või kas suudan?

Niikaua suudan ennast kuidagi kontrollida kui avaneb külmkapiuks ja välja võetakse coca-cola. Võtan lapi ja keeran selja. Tuleb ja kallistab, tunneb huvi minu tegevuste vastu...Hoian ennast nii tagasi, et mitte ärrituda...2 kuud ja 1 alkoholivaba päev, mida mina näinud olen...vaatan peeglisse ja mida ma näen...kurbi silmi...olen õnnetu...istun arvuti taga magamistoa voodis ja kõrvale tuleb viskab pikali koer...ma  nii nii armastan oma koera...ja oma meest...aga miks mul on silmad märjad...

Sellistel hetkedel tunnen, et ma et ma ei suuda enam...milleks...milleks ma üldse pingutan. ma tunnen ennast tühise ja väärtusetuna. Viimasel ajal ka "märkamatuna", kõik mu ümber on oma eludega hõivatud...kas keegi märkaks üldse kui mind enam poleks...

Tunnen, et ammu pole pinge nii suur olnud, et tunnen kuidas lõualuud tõmbuvad krampi...eks probleem on minus...

Sellised on tänased mõtted...võtan raamatu ja panen arvuti kõrvale. Homme on uus päev.